Rõõmula lugu

Oli kord… üks rõõmust rõkkav kuningriik, mis asus Vooremaal kauni Saadjärve kaldal. See oli kuningriik nagu kuningriigid ikka- seal elas kuningapere koos oma töökate õukondlastega ning palju muud toredat rahvast.

Kuningas valitses riiki, nõunikud andsid nõu, rahvas tegi rõõmsalt tööd, aga printsess luges päevad läbi raamatuid, sest tema kõige suuremaks sooviks oli õppida ja targaks saada.

Ja nii see eluke seal veeres rõõmsalt ja rahulikult… kuni ühel päeval avastas printsess maakaarti uurides, et nende kuningriigil pole nime. Kõigil ümbruskonna kuningriikidel oli nimi olemas, aga nende omal mitte!

Miks see nii oli, ei mäletanud keegi. Printsess muutus kurvaks. Ta oli kindel, et igal õigel kuningriigil peab nimi olema, kasvõi toreduse pärast! Rahvas oli printsessiga nõus – kuningriigile tuleb nimi leida!

Aga missugune on õige nimi? Otsiti välja Kuninglik Tarkuseraamat. Seal oli kirjas, et nime saamiseks tuleb teada, mis on kuningriigi rahvale kõige tähtsam.

Hakati ühiselt mõtlema ja arutluste käigus selgus, et kõige tähtsamaks peetakse oma kaunist kodukohta ning seda, et kogu rahvas üheskoos rõõmsalt tegutseb.

Printsessi ettepanekul ja rahva heakskiidul sai kuningriigi nimeks RÕÕMULA. Ja selleks, et nimi rahvale ka igavesti meelde jääks, loodi Rõõmula laul, mida on tore laulda pidupäevadel ja vahel ka niisama hea tuju ja lusti pärast.

Oh seda rõõmu, mis nüüd Rõõmulas oli!

Mõni aeg hiljem leidis printsess, et kuningaloss vajab nii seest kui väljast uuendamist. Mõeldud-tehtud! Peagi sai loss uue värvirõõmsa kuue. Elanike jaoks oli valminud 9 eri värvi lossiruumi.

Helesinistesse lossitubadesse kolisid sisse Rõõmupõnnid, roosadesse Rõõmusellid, tumerohelistesse Rõõmutrollid, helerohelistesse Rõõmukratid ja punastesse Rõõmusemud. Veel valmisid kollased eluruumid Rõõmukallidele, tumesinised Rõõmutibudele, hallid Rõõmurullidele ning oranžid Rõõmupallidele. Kõik need värvid on pärit kodukandi rahvapärimusest ja koos moodustavad nad Äksi kihelkonna rahvariide triibumustri.

Lisaks ehitati uhke peeglitega ballisaal, kus saab pidada pidusid, laulda, tantsida; avar lossiköök maitsvate roogade valmistamiseks ning mugavad töötoad õukondlastele. Lossi ümber rajati kuninglik aed, kus on mõnus aega veeta, loodust nautida ja vahvaid tegevusi ette võtta.

Rõõmula rahvas oli ütlemata uhke ja rõõmus oma uue ilusa lossi üle. Aga kuna rõõmu ei saa kunagi olla üleliia palju, siis otsustati tööle võtta ka kuninglik meelelahutaja.

Sellesse ametisse sobis imehästi üks väga värvikas tegelane – Rõõmustaja-, sest temagi armastas ning hoidis au sees oma kodukohta, oli rõõmsameelne ning alati valmis kõikidega koos tegutsema.

Ja nii rõkkab Rõõmula rahvas rõõmsalt üheskoos igavesest ajast igavesti…